Üldise arvamuse kohaselt peaksid novembrikuus kõik mootorrattad magama soojas garaažis talveund. Õnneks Kaitseliidu virgatsite GasGas tsiklitel sellist luksust võimaldatud pole ja lumisel hommikul tõstetakse nad Unimogi kasti. Männiku õppeväljal rattaid auto pealt maha võttes, tekkis tahestahtmata kerge kõhklus, et kas tasub. Seal lähedal enduro rajal uhkete kahetaktiliste ja jääpiikidega rataste minekut vaadates, tundus et meie rasketel neljataktilistel ilma naelteta rehvidega pole lootustki.
Kukume ja õpime loogikaga läksime siis ukerdama lumisele väljale. Lume all oli pehme liiv, seega naelrehvidest poleks kasu nagunii olnud. Paar tundi proovimist, lugematuid tsikli püsti tõstmisi ja lõõtsutamispause, hakkas tekkima pisut tunnetust, kuidas selles pehmes tolmavas pudrus edasi liikuda. Kolmas käik, gaas peal ja esiratas kergeks. Kui hoo üles sai, oli juba lõbus ka.
Kõik sõidupäeval osalenud said omale enesekindlust ja julgust juurde. Talvel saab ka sõita!!! Samuti on varustuse valiku ja puudujääkide osas peotäis häid mõtteid juures.
Lumised rattad uuesti auto kasti ja hämara tulekul oli päev läbi. Sedasi peaks sõitma kaks-kolm korda kuus, et tekiks lihasmälu ja saaks rohkem kogemusi.
Leave a Reply